Glasuuri kulumiskindlus

Ka plaadi pealispind peab vastama teatud nõuetele. Kõik põrandaplaadid kuluvad igapäevasel kasutusel ning seepärast on glasuuritud plaadid jagatud viide koormusgruppi, mida nimetatakse ka kulumisgruppideks ja mida kontrollitakse PEI-meetodil vastavalt DIN EN 154.

PEI-meetodi puhul lastakse masina abil kriipiva mustusega ümbritsetud raudkuulidel glasuurkihil erinevate pöörete arvuga roteerida. Kulumise ilmnemisel ongi koormusgrupp määratud.

Nii määratakse ka glasuuritud plaatide kasutusalad, mille leiate järgmisest tabelist:

  DIN EN 154 PEI-test:
kulumine pööretel 		Koormus   Kasutusalad
  1. grupp 150 väga kerge seinaplaadid
  2. grupp 300 kerge vannituba, kus ei käida   välisjalanõudes
  3. grupp 600 keskmine vannituba, WC, eluruumid
  4. grupp 1500 kõrgem köök, esik, rõdu, veranda, kontor
  5. grupp 12000 väga kõrge kauplused, restoranid, hotellid, koolid

Huvitav teada:

Glasuuri saab kontrollida ka MOHS'i-testiga. Näiteks 4. grupi plaatidel peaks olema kõvadus MOHS'i järgi 8, kuna tänavamustuse kõvadus on MOHS 7. Kõige kõvamaks materjaliks peetakse teemantit, mille kõvadusaste on 10.

Kuna glasuurimata plaatidel puudub nö. pealispind ja see sulandub alusmaterjaliga ühte siis ei ole ka kulumine nähtav. Samal põhjusel ei jagata glasuurimata keraamilist materjali  koormusgruppidesse.

Glasuurimata materjali (k.a. täismassplaat/  klinker) kasutatakse seal, kus plaatidele esitatakse äärmiselt kõrged nõudmised, eriti põrandakatete puhul: kaubanduskeskustes, koolides, haldushoonetes, haiglates, raudteejaamades, kinnistel kaubandustänavatel jne.